Milline edulugu on SPINi edulugu?
Viimastel aastatel on jõudnud avalikkuse ette ridamisi lugusid ebasobilike treeningu tingimuste ja väärkohtlevate meetodite kasutamisest noorte sportlaste treeningutel, olgu näideteks tulemuste saamise nimel kasutatud karmid võtted, psühholoogiliselt ja füüsiliselt ebaturvalised treeningkeskkonnad või noorte vajadustega vähene arvestamine. Neid teemasid avab ka hiljuti valminud dokumentaalfilm “Kelly: kellegi teise unistus”, mille tuules istusime SPINi tugitala Snezanaga maha ja rääkisime toetava ruumi loomisest, saavutustekesksusest, eeskujuks olemisest.
Kõigis nendes lugudes on toimepanija näiliseks vabanduseks saavutused, tulemused, kõrgemad punktid ja kiiremad ajad. See on pannud meenutama ja küsima, mida oleme teinud SPINis teistmoodi. Näiteks võimestanud noori ennast vastutama, mitte toonud nende ette eksimatuid autoriteete, püüdnud luua suhteid vanemate ja terve kogukonnaga selmet noori ümbritsevast isoleerida ja ennekõike panustanud sellesse, et spordirõõm ja seal kogetud areng oleksid olulisemad kui pelgad tulemused.
Spordimaailma keel on aga harjumuspäraselt tulemuste keel ning seetõttu on mõnikord olnud keeruline rääkida ka SPINi edulugudest. Kui programmiga alustasime, unistasime ikkagi oma Raheem Sterlingust või Wilfried Zahast – just need Inglismaa koondisesse jõudnud vutistaarid tegid oma varaseid samme SPINile eeskujuks olnud briti programmis Kicks. Täna ongi meil ette näidata väravalööja U19 koondise tasandil. On SPIN sellega mingis mõttes valmis saanud? Ja kus jookseb siin sportliku eduloo ja SPINi eduloo piir, paikneb tulemuste ja väljakuvälise arengu vaheline tasakaal?
Mõnikord oleme pidanud ise meenutama endale, kuhu ootusi seada. Snezana sõnastas kord, et vähemalt alguses ei saa SPINi jõudnud noorte puhul ealisi trende arvestades isegi rääkida positiivsest arengust, vaid negatiivsete muutuste ärahoidmisest. See on tulemus, mida ühegi mõõdiku ega looga ilmselt kinni ei püüa.
Sümboolsel tasandil on värav vutikoondise särgis selles plaanis suisa ulmeline saavutus – näide vene juurtega perest pärit noore integratsioonist Eestis, heale tasemele jõudmiseks vajalikust järjepidevusest, sihikindlusest, distsipliinist, ja muidugi ka puhtsportlikest võimetest.
See on siiski vaid üksik näide, vee pealt paistev tiputeravik, mitte jäämägi seal all, millega tegeleb igapäevaselt SPIN. Iga noor ju koondisesse ei jõua ega jalgpalli juurde jää. See pole ka eesmärk. Statistikas võime me mõõta paljusid asju, millega oleme ka läbi aastate SPINi edu illustreerinud: noorte arv programmis, püsimine programmis, keskmine osalus grupis, kontakttundide hulk, tagasiside programmile, enesehinnang.
Mõõtmise probleem on paraku selle orienteeritus tulemusele, mida oleme juba osanud ette kujutada ja ennustada. Oma parimal kujul julgustab ja toetab SPIN aga loodetavasti noori võtma ette midagi, mida ei nemad – ega ka meie – isegi pole veel osanud oodata neid saavutamas. Seetõttu arvan, et kõige ägedamad SPINi edulood on alles ees ja saavad selgeks võibolla alles pikkade aastate möödumise järel. SPINi noor presidendiks? Miks mitte.
Loo autor Andrei Liimets
